Armuda mõistab meist igaüks. See tuleb iseenesest. Teaduski oskab seletada üsna täpselt, millepärast tunneme “liblikaid kõhus”, miks see, kelle leidsime, tundub veatu, miks ta meil iga kord südame kiiremini põksuma paneb. Ja millal see kõik mööda läheb.

Kuid mis on see tunne? seisund? see miski, mis kannab sind koos temaga läbi aastakümnete? Mis on see, mida sa ei tunne, aga mis viib sind läbi raskuste ja tülide, läbi igapäevaste tavaliste toimetuste, kohustuste ja läbi selle mitte millegi erilise, milles elame enamuse oma ajast? Mis on see, mida ajupilt ei näita ja mis südamelööke ei kiirenda?

See pole mõõdetav ühegi mõõteriistaga. See pole sõnades väljendatav.
See pole otsitav. See on leitav. Ma tundsin su ära ja sina tundsid minu. See oli ette määratud. Edasine on meie endi teha. See on armastus.

Täna, 7 aastat tagasi ütlesime me teineteisele “Jah!” elu lõpuni. Kõigele teineteises, kõigele eesolevale, kogu ajaks.