Olen hea inimene, võrratu abikaasa, suurepärane isa ja kirglik tegutseja. Nii ma tahan endast mõelda.

Ma siiralt soovin, et iga pruutpaar saaks endale pulmapäeva, millest nad on unistanud. Tahan neile seejuures abiks olla ja teen kõik endast oleneva, et see nii ka läheks.

Ürituste juhtimine ja pulmade läbiviimine on mulle midagi nii omast, et kui saaksin, siis teeksin ainult seda. Laval, inimeste keskel, tunnen end kõige paremini. Minus on katkematu soov inimesi võõrustada ja panna neid tundma teretulnuna. Loon elamusi, emotsioone ja mälestusi, mis muudavad kohtumishetke, päeva või mõne eluetapi paremaks. Minu jaoks on see enamat kui töö, see on sisemine kutse.

Aegade jooksul on see kutse viinud mind väga erinevatel elualadele ja positsioonidele. Olen oma missiooni täitnud alates koolis huvijuhiks olemisest kuni erinevate ettevõtete loomise ja juhtimiseni välja. Olen teinud seda, mis mind on sütitanud, mis on andnud võimaluse muuta maailma paremaks ning mida tehes on mul olnud võimalus õppida ja veelgi paremaks saada.

Olen olnud pikalt vabakutseline koolitaja, sündmuste moderaator ja õhtujuht. Enamasti on minu roll olnud suurem, kui pelgalt päeva läbiviimine. Olen abiks kogu konseptsiooni väljatöötamisel ja panustan sisuliselt. Minu juhtimisel ja läbiviimisel on toimunud mitmeid koolitusi, konverentse ning seminare peamiselt haridus- ja ettevõtlusvaldkonnas.

Pulmaisaks saamine võttis aega. Alustasin ettevaatlikult, tehes üksikud pulmad aastas oma tuttavatele. 2015. aastal pakkusin end esimest korda avalikult pulmaisana välja. Selline uudis võeti üllatavalt soojalt vastu ja leidis palju toetajaid. Ma ei kiirustanud siis veel end professionaalseks pulmaisaks nimetama ega loobunud muudest töödest. Tahtsin olla kindel, et pulmasid suuremas mahus tehes ei vähenda see kirge minu sees ega sära minu silmis. Veendusin, et see sobib mulle, olen selles hea ja näen võimalust saada veel paremaks. Saan anda oma pisikese panuse igasse armastuse loosse ja muuta sedasi maailma veidike paremaks.

Kui päris aus olla, siis esmakordselt märkisin enda ametiks pulmaisa alles 2020. aasta lõpus. Isadepäeval kutsutakse meie laste koolis isasid kooli oma ametist rääkima. Ma olen kogu aeg tahtnud minna, aga kuna ma pole olnud ühegi selgepiirilise ameti kandja (nagu politseinik, füüsik, kunstnik või õpetaja), siis pole end kirja pannud. Sel korral kirjutasin õpetajale, et olen pulmaisa ja tahan lastele rääkida pulmadest. Saingi õpetaja ja lastega jutule. Nüüd kirjutan julgelt ankeetidesse: “Amet: Pulmaisa ja ettevõtja”.

Teen pulmasid suure südame ja põlemisega. Naudin armastuse ja sõpruse energiat, milles pulmad toimuvad. Mulle valmistab suurt rõõmu pruutpaari ja külaliste tänutunnet. Kõige suurem tunnustus on see, kui ka külalised keset pulmapidu oma ülevaid emotsioone minuga jagavad ja näen, et olen suutnud mulle pandud ootused ületada.

Minu abikaasa ja meie pere

Endast rääkides tahan ma kindlasti peatuda oma abikaasal. Ma olen nii uhke selle üle, mida me koos Mari-Liisiga loonud oleme. See pole midagi käega katsutavat, sõnades väljendatavat ega numbrites mõõdetavat, kuid see on parim, mis meie elus juhtuda sai.

Mari-Liis on fotograaf. Pikemalt olen temast kirjutanud mariliisfoto.ee kodulehel. Mari-Liisi fotoblogist leiate pilte pulmadest ja meie pere tegemistest. Eriti õnnelik on ta Instagrami jälgijate üle.

Käime tihti pulmades koos. Kui tal enda pulma pildistada pole, siis Mari-Liisile meeldib mind pulmas saata ja mulle on ta toetus oluline. Isegi mind assisteerides püüab ta kaadritaguseid hetki, mis põhifotograafile märkamata jääb. Talle nii väga meeldib pildistada. See on tema kirg.

Minu kõige vanem poeg

Minu kõige vanem poeg, Tarvi, on Eesti noorim pulmaisa.

Ta on alati sirge seljaga oma teed käinud. Mäletan veel selgelt, kui ta Rocca Al Mare 4. klassis õppides otsustas teemapäeval printsi asemel printsessiks kehastuda. Vanematena olime mures, mis temast sedasi arvatakse ja ega see hilisemat kiusamist kaasa ei too. Tema jäi endale kindlaks isegi meid ära kuulates ja arvas, et me ei peaks muretsema. Küll ta kõige sellega toime tuleb. Tema printsessiks kehastumisest räägivad klassikaaslased siiani tunnustavalt.

Natuke vanemana otsustas teismeline Tarvi loobuda oma suvevaheajast. Tarvi, kes igal vabal nädalavahetusel maale kippus, jäi sel korral üksinda linna. Põhjus peitus uues armastuses ja selle armastuse juurde kuulusid kaitsmed ja kindad. Sel suvel sai Taipoksist Tarvi uus kireala.

Gümnaasiumisse otsustas Tarvi õppima asuda Tartusse, Hugo Treffnerisse. Me küll kahtlustasime, et ta otsib vanemate tähelepanu eest varju ja seetõttu valis kooli teises linnas. Tema soov oli siiski siiras. Kooli vahetusega ja iseseisvumisega paranes tema õpimotivatsioon, tekkisid uued sõbrad ja huvid. Peagi vahetas ta taipoksi rahvatantsu vastu, ta kirjutab luulet ja käib klassivennaga luuleõhtutel performance’d tegemas. Kõik oma vabad hetked sisustab ta matkamisega.

Vaatamata kõigele sellele, tuli mulle üllatusena, kui Tarvi ühel päeval soovis minuga pulma kaasa tulla. Ta tahtis näha, mis see on, mida ma teen ja kuidas see käib. Pulmast koju sõites tunnistas ta, et ta ei kujutanud ettegi, kui pikk ja intensiivne see päev on ja kui suur vastutus. See ei vähendanud tema soovi pulmadega algust teha. Pulmade tegemine on lihtsalt nii eriline, et seda ei saa millegi muuga võrrelda.

Esimene pulm õnnestus tal läbi viia koolis aset leidnud kursuse raames. Koos kaaslastega nad planeerisid, valmistasid ette ja viisid läbi terve pulmapäeva 90 külalisega ja Tarvi sai pulmaisa ametis käe valgeks.

Tema suuremad saavutused pulmade maailmas on veel ees, kuid soovitan Tarvit juba praegu südamerahuga. Tal on see miski, mida laval on vaja. Ta saab inimestega hästi kontakti ja suudab rahva kaasa tõmmata. Ta võtab asja tõsiselt ja valmistab põhjalikult ette. Tal on toredad mõtted ja hea energia.

Mina olen seda meelt, et igale pruutpaarile leidub just temale sobiv pulmaisa. Võtke Tarviga ühendust ja veenduge, kas tema võib olla teile sobilik valik.