Tundub, et 2016. aasta pulmade planeerimine on täies hoos. Ma ausalt öeldes ei osanud ettegi kujutada, et veel enne lehtede langemist mul nii mitmed pulmad järgmisesse aastasse kirja saavad. Lisaks 2016. aastale on juba kahel korral küsitud 2017. aasta kuupäevade kohta. Tõtt öelda, siis mul pole õrna aimugi, mida ma 2017. aastal teen. Ma tean seda, et ma teen seda, mis mulle väga meeldib. Kas need on pulmad, mis mulle praegu väga meeldib, seda ei oska ma öelda, ega taha ka end selles osas piirata. Ütlen välja, et 2016. aasta suvel näen end hea meelega pulmasid läbi viimas, aga 2017. aastasse ma veel pulmasid kirja ei pane.

Oli periood, kus ma olin päris hädas sellega, et ma ei tea, mida ma järgmisel aastal teen. Paljudel teistel on töö, mida nad sel, järgmisel ja üle-järgmisel aastal teevad. Küsimusele “Mis tööd sa teed?” pole ma osanud viimased 5 aastat midagi öelda. “Olen pulmaisa” on minu teistest tegemistes vast kõige paremini hoomatav, kuid see pole ju töö. Olen ettevõtja? No see on veel vähem töö. Kõige täpsem on öelda, et olen töötu. Päriselt ka. Mul pole tööd. Isegi kui ma olen viimase 5 aasta jooksul palka saanud, siis tööd ma küll teinud pole.

Mul on Fleepis (midagi sarnast e-kirjale, aga pole e-kiri) silt “töö”. Sinna sildi alla panen ma kõik need ebameeldivad vestlused ja projektid, mida ma kahetsen, et olen enda peale võtnud. Aeg-ajalt tuleb ikka selliseid apsakaid ette. Seda selleks, et mulle meenutada, kui õnnelik ma olen tehes 90% ajast tegemisi, mis mulle tõeliselt meeldivad. Töö on see, mida sa teha ei taha, aga teed.

Ma olen selles osas üldse õnnelik inimene, kuid see õnn on olnud minu enda valik. See, muide, on igaühe valik. Ma kunagi otsustasin, et teen ainult seda, milles näen mõtet. Kõik, mida ma teen, peab olema minu jaoks mõtestatud. Ma tahan elada igat oma päeva sedasi, et ma ei peaks seda päeva kahetsema. Ma pole kunagi näinud mõtet õppida või töötada erialal või ka viisil, mis mulle korda ei lähe. “Kannata see x aastat ära ja saa see kõrghariduse dokumente kätte või teeni see papp välja” Ei kannata! Mis mõttes?! Miks ma peaks?! Mille nimel?! Kellele ma elan? Elan iseendale.

Nii ma olengi püüdnud valida alati selle, mis mulle on hea. Loomulikult teen ma kompromisse. See on vältimatu, kuid mulle meeldib üks tõdemus türgi kaupmeeste kohta Lonely Planet Istanbulist: Türgi kaupmehega kauple sa nii palju kui jaksad ja nii julgelt kui jaksad. Kaupmees ei jää kunagi miinusesse. Nii ma siis läksingi rind kummis Istanbuli turule ja kauplesin nii nagu jaksasin. Mõne müüja ajasin nii vihale, et vehkis kätega ja tahtis kallale tulla. Mina püüdisn rahulikuks jääda ja mõtlesin vaid, et “ta ei jää kunagi miinusesse” ning kauplesin aga edasi. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, mis rahuldas meid mõlemaid.

Ühesõnaga, kompromisse teevad inimese, sh mina ka, ikkagi vaid piirini, kus ise miinusesse ei jää. Vähemasti nii ma eeldan iga kord, kui kellegagi milleski läbi räägin. Siinkohal pean eelkõige silmas oma tegemisi. Tee selliseid tegemisi, et miinusesse ei jääks. Mitte rahalisse, aga emotsionaalsesse miinusesse. Raha tuleb ja läheb, kuid emotsionaalsed haavad on visad paranema ja toovad kaasa rida tüsistusi. Näiteks hirmu järgmise uue tegevuse ees.

Pulmad pole kindlasti minu “töö” klastris. Pulmad on “pulmad”. Pulmade tegemisel on minu jaoks eriline ja veel erilisemaks sai see selle suve jooksul. Need erinevad armastajad, kohad, seltskonnad ning omegi on neis pulmades midagi, mis kõiki ühendab. See on see puhas ja siiras armastus. Tingimusteta ja ilma ühegi varjuta. Ma naudin pulmameeleolu, neid inimesi, seda armastust ja sõprust, neid detaile ja seda ettevalmistust. Minu energia läheb pulmade omaga kõige enam kokku.