Ühel kevadisel päeval, paar aastat tagasi, sain ma inglisekeelse e-kirja lakoonilise pealkirjaga “german tv”. Kirjas paluti minu abi eesti-vene paari leidmisele. Pruutpaarile pakuti 2,000€ suurune vaevatasu osalemaks Saksa telekanali Arte dokumentaalsaates. Kirja saatjaks oli märgitud Michael Schumacher.

Kui mängus on 2,000€ ja kirja autoriks on 7-kordne maailmameister ja endine F1 piloot Michael Schumacher, siis see tekitas minus veidi kahtlust.

Vaatamata oma kahtlustele otsustasin Michael Schumacheri kirjale vastata. Kord proovisin jutule saada ka ühe teise kahtlase kirjasaatjaga. Siis teavitati mind suurest pärandusest. Keegi Lentsi nimeline prints tundmatust Aafrika riigist oli mulle jätnud 1.2 miljardit dollarit. Mul paluti vaid oma konto number saata ja konto valideerimiseks teha tagasihoidlik $150 ülekande. 150 dollarit 1.2 miljardi eest paistis väga hea diil. Mulle lihtsalt tundus, et ma polnud seda ära teeninud. Liiga lihtsalt tuleb. Keeldusin tehingust viisakalt.

• 

• 

Sel korral minult raha ei küsitud. Vestlus e-kirja teel läks üllatavalt asjalikult edasi ja leppisime Hr Schumacheriga kokku Skype kõne. Arvuti ekraanilt vaatas mulle vastu kõike muud, kui tuntud vormelisõitja. Sain teada, et kuulsa F1 piloodiga neil sugulusside puudub. Küll aga on tema nimi nii mõnedki uksed avanud. Naersin talle, et ka mina langesin nime lõksu.

Andsin Saksa filmiprodutsendile põhjaliku ülevaate tänapäeva Eesti pulmadest ja püüdsin teda igati aidata tema plaani teostamisel. Ühel hetkel aga hakkas ta tundma erilist huvi minu, minu perekonna ja minu rolli vastu pulmas. Kui ma olin kõik hinge tagant ära rääkinud, siis otsustas ta hoopis oma süzeed veidi muuta ja tuua pruutpaari kõrval sisse ka teine peategelane, kelleks sai pulmaisa Hannes Lents ja ta pere.

Mul polnud dokumentaalis osalemise vastu midagi, aga ma juba teadsin ette, mida minu abikaasa sellest arvab. Ma ei eksinud. Mari-Liis keeldus kategooriliselt. Ütles, et ma võin lapsed võtta ja ise seal kaamera ees teha mida tahan, aga tema kaadrisse ei tule. Ma püüdsin teda veenda, et sinna teosesse tahetakse meie pere elu ka tuua ja ema osalemine on vajalik. Ei huvita. Ütle, et mind pole kodus, olen teises toas või puhkusel.

Ma olen varemgi meie pere kaamera ette toonud. Kord “sattusime” TV3 kuulsasse saatesse “Väljalend” ja isegi Kanal 2 “Reporterisse”. Tervitused Kertule ja Teelele ja Jürgen Fogelile.

Mul ei jäänud ka sel korral midagi muud üle, kui kinnitada Michaelile, et abikaasa on nõus ja jääda lootma, et Mari-Liis üks hetk leebub. Võtted võisid alata.

Algselt pidid võtted meiega piirduma kahe päeavaga, paar tundi mõlemal päeval. Hr Schumaherile aga meeldis Eestis nii väga, et ta leidis üha uusi ja uusi põhjuseid tagasi tulemiseks, et siis midagi jälle üles võtta. Mulle ja meie perele tähendas see muidugi seda, et pidime pulmade vahel aega leidma võttepäevadel osalemiseks. Kui mina olen suvel nii kui nii pulmade ja töö lainel, siis lapsi ja Mari-Liisi keset suve maalt ära saada oli üsna võimatu missioon.

Saksa produtsendile tuleb au anda. Ta suutis ühesse Eesti pulma kajastavasse saatesse kenasti põimida nii Narva linnuse, slaavi pruutide võidujooksu, Tallinna vanalinna, Eesti maakodu, Seto folgi, Viikingi laeva kui ka pulmapeo. Eestimaal on tema arvates maailmale palju unikaalset pakkuda ja ta soovis seda kõike jagada.

Sellest, et pulmaisa on midagi unikaalset, sellest olen ma enda juhitud pulmades aru saanud. Nii mõnelgi korral on minu juurde astunud välismaalasest pulmakülaline ja tunnistanud: “That is absolutely superb what you do! We absolutely need someone like you in our weddings.” Lahe! Ma arvan ka, et Eesti pulm on üks väärt elamus.

Pruutide võidujooksust Narva linnuse müüride vahel kuulsin ma aga esimest korda ja meie pere lemmik leid sel suvel oli Seto folk.

Kokkuvõttes tunnistasid ka Mari-Liis ja lapsed, et see oli jälle üks tore seik meie pere loos ja tasus sehkendamist.

Tänud Maarjala ja Taavile, kes avasid oma pulmapäeva kaamerasilmale.