Kirjutan seda blogipostitust Kuala Lumpuri kõrghoone terrassil. Kõlab romantiliselt, eks? Aga tegelikult on see kõike muud kui eksootiline puhkus – teen arvuti taga tööd hommikust õhtuni ja Mari-Liis toimetab oma asjadega. Lapsed on Eestis ja saavad suurepäraselt hakkama. Vähemasti nii meile videokõnes tundub. Suured tänud tuleb öelda meie kodusele toetusvõrgustikule: suurele vennale, tädi Ellile, vanaema Milvile ja vanaema Reedale. Ausalt öeldes on lapsed juba nii iseseisvad, et nad tuleks tõenäoliselt isegi ilma täiskasvanuteta toime… Peaasi, et Boldi arved makstud saaks. Söögitegemine ongi vist ainus asi, milles nad veel abi vajavad. Muus osas tundub kõik kontrolli all olevat.

Vahur on meil omal soovil koduõppel ja kord päevas teeme temaga videokõne. Räägime maast ja ilmast ning kohendame veidi õppimisplaane. Eile ütles ta mulle: “Teil seal emmega veab, olete soojas, aga meie siin külmetame.” Selle peale mõtlesin, et tegelikult polegi suurt vahet, kus sa oma arvuti avad ja tööd teed. Jah, siin on soe, aga kui pea on täis töömõtteid ja tähtajad kummitavad, kaob ümbrus silme alt. Kui fookus on töö peal, siis ei tundu, et paik, kus töötad, midagi väga muudaks. Kõik möödub tööd tehes niikuinii justkui märkamatult.

See on minu jaoks uus kogemus. Olen jälginud oma tuttavaid diginomaade, kes tunduvad sellist elu täielikult nautivat. Nad reisivad, töötavad ja postitavad kadedakstegevaid “Today’s office” pilte. Olen vahel mõelnud, kas neil on mingi saladus või töötavad nad teistsuguse energiaga. Või on Instagrami fassaadi taga hoopis midagi muud? Nomadid võiks siinkohal oma kogemusi jagada.

Mina mõtlen nii, et suurim väärtus siin oleku juures on võimalus vabal ajal eksootilises Aasias ringi vaadata. Või siis planeerida tööperioode nii, et vahepeal saab intensiivselt tööd teha ja hiljem mõneks nädalaks täielikult ringi reisida. Midagi sellist võiks töötada, või mis?

Aga olgu kuidas on, pean tunnistama, et koduigatsus kipub juba vaikselt ligi hiilima. Igatsen kodu ja lapsi. Kuigi soe Malaisia ja suure basseiniga kõrghoone terrass on mul siin praegu igapäevaeluks, tõmbab mind vaikeselt ikkagi koju tagasi.