Täna, 10 aastat tagasi ärkasin ma telgis oma abikaasa kõrval. Rinnaesine oli endiselt poissmeeste henna-tatoo kritseldusi täis ja üles ajas mitte abikaasa suudlus, vaid vali traktori müra telgi kõrval. Sõbrad olid otsustanud korvpalli platsi rajama hakata vahetult pärast pulmapidu. Tunnistan, et kui pulmad olnuks toiminud täna, siis oleksin ärkamiseks valinud pisut väljapeetuma ja vaiksema paiga. Siis oli aga kõik õige. Täpselt nii nagu olime unistanud. Pulmapäev sai “nii meie”, et lubasime 10 aasta pärast uuesti teha. Seda soovi ja lubadust kandsime endas veel kuni viimase aastani. Selleks ajaks pidin Mari-Liisile talli ehitama ja hobuse kinkima. Mina võisin saabuda pulma helikopteriga. Läks teisiti. Veetsime oma pulmaaastapäeva perereisil Lätimaal. Istusime Tarzani pargi servas kohvikus ja olime enda üle uhked, et saime lastele sellise reisi võimaldada. Neil oli hiiglama tore. Pulmaaastapäevale ei viidanud miski, kui välja arvata soov sinus endas seda hoopis teisiti veeta. Ikkagi 10. Mõtlesime ju korduspulmad teha. Või noh, oleks saanud kas või selle õhtu aja vaid kahele. Aga me olime rahul. Lastel oli tore. Me pole kindlasti vanemad, kes vaid lastele elavad. Lihtsalt, sellest ajast ja energiast ei piisa mitte kellelegi. Ei endale, ei abikaasale, ei lastele. Vähemasti pole ma leidnud moodust, et piisaks. Kellegi aeg ja energia on kogu aeg võlas. Siis on nii hea tunne, kui saad lastele või endale või meile kahele korraldada midagi nii toredat. Maailmameistri tunne on. Alati need ajad ei klapi. Sel korral ei klappinud. Väike võimaluse aken tuli ära kasutada laste heaks. Sellest pole midagi. Võtame oma aja tagasi mõni teine kord. Kindlasti võtame. Pigem varem kui hiljem.

Jah, kui abiellud, siis eesolev elu on sinu jaoks lillemeri. Unistused ja kõik sinu soovid on määratud teostuma. Ees ei oota midagi muud kui kaunis kulgemine läbi selle lillemere…

Tegelikult ootab sind ees elu. Just selline nagu see elu end loob. Koos sinuga ja kõigega mis sinu ümber. Mitte ilusad filmikaadrid sinu mälestustes, vaid elu loob end siin ja praegu ja päriselt. Elul pole ootusi. Elul pole isegi unistusi. Elu on siin ja praegu. Kui vaid suudaks ise olla alati siin ja praegu… Aga sul on ootused, muremõtted ja veel mustmiljon arutelu oma peas. Elu on elatud enne kui sellest isegi veel aru saad.

Viimasel ajal ma meenutan siiski tihti ilusaid stseene filmidest. Ma olen mõelnud, et mis teeb olukorrad filmides nii ihaldusväärseks. Miks rattaga sõitmine ja mööda vuhisevad puud panevad sind tundma nii vabana, aga kui ise rattaga sõidad, siis on see lihtsalt väntamine? Miks see tavaline hommikukohvi joomine filmis kodusel aknal tundub parim asi, mida hommikul teha? Ise kohvi tehes on see tüütu kohustus varahommikul.

Neil hetkedel me filmis peatume. Elame justkui ise läbi seda sama hetke. Kaamera näitab meile ainult seda, millele tasub sel hetkel tähelepanu pöörata. Jättes kõrvale kõik muu. Oled omamoodi selles hetkes.
Nüüd ma tihti peatun ja mõtlen, kui näeksin seda stseeni filmis, milles ma hetkel ise elus olen, siis see tunduks nii ihaldusväärne. Peatun. Võtan aja ja võtan hetke. See pole film. See ongi päris. Juhtub minuga päriselt. Ma ei pea seda ihalema, vaid saan seda kogeda. Minu elu ongi justkui ihaldusväärne film, kui vaid võtan aja, et seda kogeda ja hinnata.

Kallis. Kõige rohkem armastan ma meie hommikuid. Pikalt ettevalmistatud hommikusööki. Iga tomati lõiget, kohvi veski pööret, taldriku lauale tõstmist, igat ampsu ja pilku sel hetkel sinu suunas.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan sind kõrvalistmel. Alati minu kõrval sõitmas. Armastan sinu kätt enda käes, sinu naeratust sinu pilgus.

Kallis. Kõige rohkem armastan ma kõiki neid asju, mida sa eeldad, et ma iseenesest peaks taipama, kuid pärast kõiki neid aastaid koos sinuga seda endiselt ei tee. Armastan seda pilku, millega siis mulle otsa vaatadKallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa taimi poest päästad. Kuidas sa meile kummipuid koju ostad ja kuidas su soovidel ja vajadusel pole piiri.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa kõike kirega teed, tahad alati absoluutselt parimat ja ei lepi kunagi vähemaga.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa armastad laste kirgesid, kuidas sa neile seda kõike võimaldad ja neile kaasa elad.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa ilu enda ümber armastad. Kuidas kõik peab olema ilus ja muuga sa ei lepi. Kuidas sa mind lauavirnasid paned ümber paigutama ja kive vedama, et oleks ilus.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa oled alati aus. Kõigega ja kõiges ja kuidas sa mulle aus oled õpetanud olema ka kõige raskemates olukordades.

Kallis. Kõige enam ma armastan seda elu, mida me oleme koos loonud.

Kallis. Kõige rohkem ma armastan seda, kuidas sa tahad ainult minuga kahekesi olla. Kogu aeg. Igal ajal.

Kallis. Kõige rohkem armastan ma seda, kuidas sa mind armastad. Ma armastan kõige rohkem kõike sinuga.