Neil päevil olen saanud tunda oma uue ametiga kaasnevaid liigutavaid ja ülevaid tundeid, aga ka maitsta pulmaisa ameti kibedamat poolt:  äraütlemised pruutpaaridele. Südamest kahju on tunda, kuidas ma sobin nii ideaalselt seda pulma läbi viima, pruutpaariga on tekkinud hea side ja teineteise mõistmine, kuid olen vaatamata sellele sunnitud ära ütlema. Selle päeva osas olen kokkuleppele jõudnud juba mõne teise pruutpaariga, kellega õnneks samuti kõik sobib. Aga kahju on ikka.

Veidi hirmutav on tõdeda, et see on alles algus ja äraütlemisi tuleb tõenäoliselt veel omajagu.