13 aastat Tallinna tänavatolmu sai selja taha jäetud. Rajasime oma uue kodu rohelisse, inim- ja rattasõbralikku Tartusse.

Veel natuke rohkem kui aasta tagasi ütlesin ma Mari-Liisile, et ma ei koli mitte mingil juhul Tartusse. Enne võin ma sinuga maale kolida, aga Tartu on mõtetu väikelinn.

Mis siis muutus?

Etteruttavalt ütlen, et lõpuks nõustusin kolimisega suurima hea meelega. See tundus õige. Mulle meeldib Tartu ja mulle meeldib siin elada. Ma ei tunne siin puudust mitte millestki ja naudin suuremat vabadust kui Tallinnas.

Elasime Tallinnas, Pelgulinnas. Igati tore elukeskkond. Meile väga meeldis seal elada. Eramajade piirkond, roheline linnaosa, lähedal Telliskivi loomelinnakule, keskklinnale ja Stroomi rannale. Parim paik, kus Tallinnas elada.

2019. aasta kevadel, karantiini ajal, pandi aga meie pere kannatus tõsiselt proovile. Pidasime kodus, nelja seina vahel vastu 3 nädalat ja siis pakkisime asjad ja kihutasime maale. Maal meil midagi suurt pole peale ühe 10m2 minimaja ja õhu ja avaruse ja vabaduse. Aga just sellest viimasest kolmest me linnas puudust tundsimegi.

Maal asusime jõudsasti toimetama. Rajasime juurviljaaia ja ehitasime kasvuhoone. Kahe kuuga jõudsime rohkem ära tehtud kui terve suvega. Kõik meie pere maikuu sünnipäevad said peetud maal, vabas õhus ja imelise avaruse keskel.

Mingil hetkel küsisimegi endalt, et mis meid Tallinnas hoiab? Mis see Tallinn meile pakub? Kus me elada tahaksime? Kus end hästi tunneksime.

Tahtsime end rohkem maa eluga siduda ja maal oma tegemistega kiiremini edasi liikuda. Maale panustamine tundus hea otsus. Et oleks koht, kus sind keegi ära ajada ei saa, mida keegi käest ära võtta ei saa ja kus sa oled tõsiselt vaba. Käigu ümberringi inimesed või käte peal või tehku see valitsus, mida tahab.

Nii siis otsustasimegi juuni alguses, et juuli lõpuks oleme Tallinnast välja kolinud. Meil oli vaja leida uus kodu Tartus, lastele koolid ja lasteaed. Lisaks sellele algas pulmahooaja kõige kiirem periood, Tallinnas tuli kokku pakkida kogu 6-liikmelise pere maine vara ja kolimine reaalselt ära korraldada.

Väljakolimisega saime üle noatera ühele poole. 28. juuli öösel kell 1 andsime korteri võtmed üle. Järgmisel päeval tegin pulma Lääne-Virumaal. 30. juulil sõitsime pulma tegema Hiiumaale ja 1. augustil ootas meid juba Villa Müllerbeck. Me saime hakkama!

Tartusse kodu leidmine ja sissekolimine on aga hoopis teine lugu ja väärib eraldi tähelepanu. Sellest juba mõnes järgmises postituses.