Kui pruudirööv oleks minu teha, siis ajaks ma kullast kaariku kolme valge ratsuga hoovi, kutsariks kõigi küla naiste silmarõõm, naabertalu prints Peep. Prints kutsuks valjuhäälselt pruudi nimepidi välja, pakuks talle päikest ja kuud, tooks alla tähed, vannuks vankumatut truudust ja lubaks õnnest pakatavat peret.

Pruut hüppaks seepeale ise kaarikusse, ilma, et peigmees jõuaks suudki lahti teha.

Kaarik kihutaks tuhat-nelja naabertalu poole, jättes peigmehe tõsiselt pead vaevama. Mis oli see, mida prints lubas ja mis minult pruudi viis? Kuidas ma oma pruudi tagasi saan?

Pruut kaarikus omakorda kahtleb, kas mu peig sai ikka aru, et tahan pelgalt tema armastuse proovile panna? Kas ta tuleb mulle järgi? Kas ta rabab mind jalust ja lubab mulle vaid seda üht, mis mulle kõige tähtsam?

Peig on otsustanud oma pruudi tagasi saada. Maksku see, mis maksab. Võtnud sõbrad seljataguseks ühes, astub ta naabertalu poole. Kutsub oma armsama vaid talle teada hellitusnimega välja. Peig ei tee suuri sõnu, ei luba päikest ja kuud, lubab vaid armastust, millest sünnib kõik muu.

Nüüd pöördub peig pruudiröövli poole. Peig lubab täita mistahes printsi soovi, et oma pruut tagasi saada.

Naabertalu prints ju teab, et temal pole enam pruudi juures lööki. Ega ta selle pärast pruuti röövinudki.

Oma sõnade ja armastuse kinnituseks esitab naabertalu prints peigmehele väljakutse: “Kauneid sõnu lausuda sa oskad, aga kas sa ka tegudemees oled? Seda lipuvarrast näed seal? See on küla pikim varras. 15 meetrit tuleb ära. Armastuse kinnituseks ja pruudi tagasivõitmiseks tahan ma, et sa seoks kaelast oma lipsu sinna lipuvarda tippu.”

Nüüd kulub peigmehel seljatagune marjaks ära. Ta kutsub sõbrad kokku ja peetakse aru, kuidas lips lipuvarda tippu siduda. Tõmbaks nöörist üles nagu lipu, aga nööri on ettenägelik prints juba ära korsitanud. Laseks peigmehel orava kombel üles ronida, aga peig pole kõige suurem asi ronija. Otsustatakse siis hoopis redeli kasuks. Otsitakse välja üks kõige pikem redel, mida sõbrad alt toestavad ja mida mööda peigmees üles ronib. Peigmees jõuab küll redeli otsa, aga 5 meetrit jääb veel tipust puudu. Seepeale käsutab peigmees sõbra saagi tooma, saeb lipuvarda otsast jupi maha ja seob lipsu järelejäänud lipuvarda tippu nii nagu nõutud.

Pruut on vaimustuses peigmehe teost ja jookseb oma kaasa käte vahele. Naabertalu prints kratsib aga mureliku näoga kukalt: ai kaurjam, mis ta minu lipuvardaga tegi! Aga samas tunnistab isekeskis, et peigmees pole papist poiss ja ega tasu ikka teise mehe naise kallale kippuda.

Peigmees on rahul, et pruudi-ihalejale sai koht kätte näidatud ja armsam tagasi võidetud. Tänutäheks väljakutse eest laseb peigmees krõbisevat pruudiröövli kukrusse ja kutsub Peebu pulmalauda.

Pruudiröövi tuleb pulmas ikka ette. Seda vaatamata pruudi või peigmehe vastuseisule. Mina olen püüdnud pulmas saavutada selle, et pruudiröövlid mind ka asjaga kursis hoiaks. Ühtlasi saan siis jagada omapoolseid soovitusi, kuidas kogu see üritus paremini välja kukuks ning tagada ka selle, et pruudirööv “käest ära” ei läheks.