See on üks lõbus lugu unistusest, selle poole püüdlemisest ja kõigest sellest, mis võib vahvalt valesti minna.

Unistamine on üks maailma parim ajaviide. Me unistasime ka. Eriti lennukad on unistused just siis, kui oled kõrvuni armunud ja kuigi tundub “vara” neist asjadest rääkida, siis meie ei lasknud end sellest segada. Rääkisime abieluettepaneku tegemisest, pulmadest ja abielust.

Näiteks unistasime koos sellest, kuidas ma ühel suvisel varahommikusel tunnil Tallinnast redel auto katusel Tartumaale kiman, selle tasahilju oma armsaima kortermaja akna taha üles sean, end siis teisele korrusele upitan ja aknale kopsin. Kuidas mulle üks unine kaunitar akna peale tuleb ja ma ta endale naiseks palun.

Unistus unistuseks, aga mina sel samal unistamise hetkel omaette juba planeerisin, kuidas tegelikult hoopis tuletõrjedepoost mehed autoredeliga ära räägin, puhkpilli orkestri palkan ja oma tulevasele abikaasale keset lõuna uinakut mürtsuva muusika saatel teise korruse aknast sisse poen, käsi pikalt ehtekarbiga ees: “Kas tuled mulle kogu eluks?”

Vaimusilmas nägin ka juba pulmasid. Me olime rääkinud ühest toredast aiapeost südamelähedaste sõprade ja sugulaste seltsis. Ma nii väga tahtsin vastata küsimusele: “Millal me siis pulmad teeme?” “Kas või homne päev!”

Otsustasin, et millal iganes ma oma armastatu kätt palun ja me pulmad teeme, need peavad saama sellised nagu olime koos ette kujutanud. Asusin raha koguma.

Aega võttis, aga asja sai. Hoidsin kokku sealt kust sain ja teenisin lisa, sealt kus võimalik. Saingi raha kokku! Olin nii lähedal kogu üllatuse realiseerimisele!

Juhtus aga nii, et minu kallis kaasa avastas ootamatult minu rahapaja. Olin internetipangas tegemas viimast ülekannet kogumiskontole, kui Mari-Liis diivanil minu kõrvalt filmi vaatamise vaheajal arvutiekraanile kiikas ja küsis: “Mis raha see on?”

Ups! Ups-ups-ups! Püüdsin alguses küll välja vingerdada, et tegemist on ettevõtte nö kassaga ja see raha vaid ajutiselt minu kontol, aga tulutult. Mari-Liis ei jäänud uskuma ja olin sunnitud kõik välja lobisema. Kuid sellega asi ei piirdunud. Mari-Liis ei uskunud ka seda, et raha pulmadeks mõeldud on. Tema pettumus, et olin mingil põhjusel tema teadmata pere eelarvest raha kõrvale pannud oli nii suur, et läksime sel õhtul magama sõnagi lausumata.

Hommikulauas, ikka veel sõnagi vahetamata, tuli siis Mari-Liis lõpuks minu juurde ja küsis vaiksel häälel: “Kas see on päriselt ka pulmadeks?” haaras tasa minu ümbert ja küsis häbelikult: “Millal me siis pulmad teeme?” Ja mina naeratasin talle: “Kas või homne päev!”

Mul ei õnnestunud küll Mari-Liisi endale naiseks paluda, küll aga sain oma”Kas või homne päev!” ja ka pulmad said imelised. Just sellised, nagu olime unistanud ja veel kuhjaga pealegi. Sellest erilisest päevast räägin aga juba mõnes järgmises postituses.

Mul tuleb üks võimalus veel. Meil on plaanis 10 aasta möödumisel korraldada uued pulmad. Ehk õnnestub siis oma abieluettepaneku plaan teostada 🙂