See oli seitse aastat tagasi, kui tahtsin oma abikaasat üllatada ja kinkida talle pulmareisi. Meie pulmapäevaks on 9. juuli 2010. aastal. Paar kuud enne pulmi hiilisin vargsi tahatuppa, sulgesin ukse ja sukeldusin internetiavarustesse. Kõik oma säästud olime pulmadesse investeerinud ja püüdsin leida head diili viimase hetke pakkumiste hulgast. Peale pikka pusimist õnnestuski leida nädalane puhkusepakett ajaloolises Istanbulis.

Sobivad kuupäevad leitud, makse teostatud ja piletid alla laetud. Olin endaga ikka väga rahul, et sellise idee peale tulin ja ka edukalt ära korraldasin… kuniks Mari-Liis kuulis köögist karjatust: “Oh sa kuradi-kurat!”.

Teadmata üldse, mida ma seal teises toas teen, ilmus ta küsivalt uksele. Vaatasin talle armastavalt otsa, ise veel pahane enda peale ja mõeldes, kuidas ma küll jälle nii ja küsisin sõbralikult: “Mis sa arvad, kui läheks pulmareisile enne pulmi?”

“Miks pulmareisile ja miks enne pulmi?” oli ta segaduses.

“Sest ma tahtsin sind üllatada ja kinkida pulmareisi, aga broneerisin selle ekslikult juuli asemel hoopis juuni kuusse. Ehk siis juba nüüd kolma nädala pärast. Kas pole mitte hea mõte?!”

Ta vaatas mulle otsa sellise no-miks-ma-ei-imesta pilguga, aga 100% vastu armastades.

Kuna pulmade organiseerimine ja ettevalmistamine oli olnud nii kui nii üks suur virr-varr, siis talle lausa meeldis see idee, et enne pulma aeg maha võtta. Ma küll kahtlesin ja pakkusin, et ostame uue reisi. Kes ikka enne pulma pulmareisile läheb. Tema aga oli veendnud, et meie lähme. Nii me siis läksimegi.

Loe ka sellest, kuidas ma abieluettepanekut plaanisin ja mis sellest kõik välja tuli.

Ma olen alati öelnud, et pulmadega seotud ootamatused tähendavad head õnne. Meile on seda jagunud juba 10 koosolemise aasta ja õige pea 7 abieluaasta jagu. Jätkub veel vähemalt järgmiseks 50 aastaks.